• Huumorivõistlus

 

Palmett Lukud OÜ

Tallinn: Laki 3a, tel 656 3631
Tartu: Ringtee 75, tel 738 0154
palmett@palmett.eu


Lühinaljad 2003/2004

Miljonäri mängus küsib Võrno mängijalt:
"Mis on EV kõrgeim seadusandlik organ?"
Vastusevariandid: A - raamatukogu, B - riigikogu, C - volikogu, D - muinasjutukogu
Mängija: "Vastus on B – riigikogu."
Võrno: "Olete kindel? Kas panen vastuse lukku?"
Kõik stuudios: "JAHHH!!! PANGE RUTTU LUKKU!!!"

(Jüri Jõgeva, lisatud 14.11.03)



LUKK + UKS = LUX

(Lukupidamisega - Jüri Jõgeva, lisatud 14.11.03)



Üks mees jõudis töölt koju, kui hakkas juba hämaraks minema. Ta võttis köögiseinalt võtmete hulgast puukuuri oma ja läks puid tooma. Kui ta sirutas käe ripplukku haarama, et võti auku pista, ehmus - lukku polnudki. Mees tõi toast taskulambi ja hakkas asja uurima. Maast leidis luku, mille sang oli rauasaega läbi saetud ja lukule kuvaldaga obadusigi antud. "Issand, vargad!" hüüatas ta ja jooksis üleaedse juurde. Kahekesi mindi taskulambi valgel kuuri. Valgustati puuriitu ja muud kola. Leiti, et midagi polnudki nagu varastatud. "Näe Juhan, su kirvevars on läbi saetud," osutas naabrimees pakul lebavale kirvele.

(Taimi Käos, lisatud 12.11.03)



Mees jõuab komandeeringust varem koju. Seistes ukse lävel tahab võtme lukkuauku pista ent kuuleb ukse taga hääli. Piilub tasakesi läbi lukuauku ning näeb oma paljast naist mingi karvase ambaaliga voodis vestlemas:
"Kallis, mida sa teeksid, kui mu mees jõuaks komandeeringust varem tagasi?"
"Ma hõõruksin ta pulbriks!" - vastab ambaal innukalt lõunamaalase aktsendiga.
"Fiiguški! Fiiguški! Ma olen komandeeringus!!! " - ütleb selle peale mees ning suundub võidurõõmsalt lähimasse pubisse.

(Rahvatarkuse pani kirja Oskar Lutsu poeg Edgar Luts, lisatud 06.11.03)



Arusaadav arusaamatus

Ukse panin lukku ma
Kui õhtul läksin tukkuma
Hommikul kui ärkasin
Kohe seda märkasin
Keegi kurat toas oli käind
Kõikse kallim kraam oli läind
Kuis sisse sai see varganägu
Et teha seda jultund tegu
Jääb mulle arusaamatuks
Sest lukus oli ju mu uks

( neli päeva hiljem )

Mul nüüd hetkeks selgitada mahti
aken, kurat, ööseks jäänud oli lahti.

(Gunnar Veberson, lisatud 06.11.03)



Kaks noort neidu üürisid õpiajaks korteri. Esialgu oli võõras korteris ja võõra mööbli sees kõhe. Neil oli küll kummalgi võti, kuid mõtlesid, et kindlasti on võti ka korteriomanikust mehel. Igaks juhuks ostsid nad vinge luku ja palusid naabrimehel selle ukse sisse panna. Kumbki tüdrukutest pani kuldvõtmekese kaelarihma külge. Pärast seda oli kindlustunne toas ja kerge olla. Õhtul istusid nad diivanil, jalad keras ja telerit vaadates mõnulesid oma esimeses kodus olemisest.
Äkki seisis toauksel mees, kes oli imekombel välisuksest sisse saanud ja juba toauksel ning teatas: "Olen SAT-TVst ja vaatan, kas teler kõiki kanaleid näitab."
Ehmunud tüdrukud küsisid: "Kust te saite meie korteri võtme?"
"Mis võtme? Teil polnud ju uks lukuski."

(Taimi Käos, lisatud 04.11.03)



Mees keetis köögis puskarit. Uks seestpoolt lukus, kardinad akende ees. Mees ei julgenud metsakohinat maitstagi, mine tea, kes võib tulla, peab kaine olema. Äkki kuulis, et koerad tõstavad kisa, mis läheb üle päris hädakisaks. Mees piilus kardina vahelt - koerad olid kaklemishoos. Mees jooksis õue koeri lahutama. Kui ta oli koerad maha rahustanud ja ukse juurde tagasi jõudis, ehmus - uks on seestpoolt kinni ja toas käis jutt. Ähmi täis mees jooksis naabri poole telefoni juurde ja teatas politseisse, et toas on vargad. Kui politseipatrull kohale kihutas ja uks lahti murdis, selgus kohe, et vargaid polnudki. Kui mees oli toast välja jooksnud, oli snepperlukuga uks tagantselga kinni prantsatanud ja löök raadio mängima põrutanud. Aga politseil polnud tühikäik. Mees, kes endale puskariajamisel politsei kutsus, toimetati prefektuuri.

(Taimi Käos, lisatud 30.10.03)



Udune septembrihommik Saaremaal, unise külakese poe ees. Mõni minut enne avamist saabub nooruke müüjatar. Kohmitseb kotis, leiab võtme, pistab lukuauku ja keerab. Ei midagi, võti seisab kui naelutatult ega liigu poolt pööretki. Lõgistab neiu võtit lukus mis lõgistab, abi sellest pole.

Saabuvad paar ümberkaudset mammit leiva järele. Uurivad müüjannalt, mis viga, küsivad, kas ikka õige võti, hakkavad poisikesi kiruma, et miskit lukku toppinud. Rahvast koguneb tasapisi, ka paar meesterahvast proovivad võtit keerates oma rammu, ei miskit. Keegi soovitab töökotta helistada, keegi tahab kirve järele minna...

Müüjaneiul juba pisar silmanurgas, lõgistab võtmega ennastunustava visadusega edasi. Äkist ilmub poe nurga tagant eelmise poemüüja kassivolask, värskete räimedega parajalt paksuks nuumatud eluk. Marsib saba püsti inimeste vahelt ukseni, vaatab kuidagi imestades ukse taga tunglevat rahvast, sirutab end korralikult ja toetab, nagu harjunud, esikäpad vastu ust, et poodi pääseda. Uks avaneb.

Eks müüjaneiule tuli eelmisel õhtul uus kavaler töö juurde autoga järele, et pidusse viia. Ja nii see uks lukku keeramata unuski. Külakoha asi.

(Urmas Uint, lisatud 29.10.03)



Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm ostavad kahepeale pudeli viina. Lähevad siis tähtsal sammul Kadrioru parki, seal peidab Hannes Võrno viinapudeli selja taha ning ütleb: "Kui sa, Tarmo, arvad ära, kummas käes mul pudel on, siis joome selle kohe ära, kui ei arva, siis joome homme."
Tarmo Leinatamm mõtleb ja ütleb: "Paremas käes."
Selle peale lausub Hannes Võrno: "No mõtle veel natukene Tarmokene, ma kuidagi ei tahaks seda vastust lukku panna."

(Mati Rammulüüs, lisatud 29.10.03)



Mees ja naine tulevad öisel ajal baarist. Mees, kuigi jokkis, üritab viisakas olla ja asub korteri ust lukust lahti keerama. See ei taha aga kuidagi õnnestuda.
Naine muigab kõveralt: "Joo rohkem, see on ju sigaret!"
Mees on vapustatud: "Kas ma tõesti suitsetasin võtme ära??"

(Eda, lisatud 21.10.03)



Ülemaailmsetele seifilukkude avajate võistlustele kogunesid parimad muukijad-murdvargad kogu maailmast. Ahvatles ju peaauhind, mis oli 1 000 000 $.
Võistluse reglement oli lihtne. Tuppa, kus asus supermoodne seif, lastakse võistlejad (2 inimest). Lamp, millega ruumi valgustatakse, lülitatakse viieks minutiks välja ja kui selle aja jooksul õnnestub seif avada, saab võitja miljon taala.
Esimesena astusid võistlustulle ameeriklased. USA parim murdvaras suutis abilisega viie minuti jooksul avada ainult ühe lukusüsteemi, teine süsteem sai neile saatuslikuks. Euroopa parimad olid Saksamaa võistlejad. Nemad said isegi suure seifiukse avatuks, kuid jäid jänni teise ukse kallal. Euraasiast olid eelvooru võitnud kaks venelast, kes asusid võistlustulle. Tuli kustutati. Möödus viis minutit ja kostus lüliti plõks, kuid tuli ei süttinud. Veel kord plõksus lüliti ja siis kostis hääl: "Vasja, pagan võtaks. Saime ju juba miljon taala kätte, mis pagana pärast sa siis selle elektripirni veel ära virutasid?"

(Valdo Jahilo, lisatud 21.10.03)



Loomad ja lukud

täna linn on loomarohke
oma tuhat pead
marsivad seal ühtsustundes
kitsed ja metssead

igaks juhuks peksuvalmis
koodid jänesel
põdrapulli pale karm kui
elul enesel

ulukitel ette võetud
kollektiivne trett
siin on vist kõik loomad keda
pole hoidmas kett

loomakaitseseltsi kuid ei
taha tulla nad
riia maantee lukupoodi
sisse murravad

kandes käpas loosungit
“lukk on looma jaoks”
nõuavad et lukupoest
inimesed kaoks

(Contra, lisatud 20.10.03)



Läinud maalrifima omanik tööbüroosse maalrite kohta infot saama. Kahjuks aga polnud ühtegi töötut maalrit pakkuda, oli vaid üks günekoloog. Saigi see palgatud, suure pahameelega. Läinud nädal mööda ja sama firma esindaja jälle tööbüroos ja tahab seekord günekolooge palgata.
"Millest selline meelemuutus?" tunneb tööbüroo ametnik huvi.
"See günekoloog unustas ruumide võtme maha mida ta värvima pidi ja värvis terve toa läbi lukuaugu ära!" vastas mees.

(Margus Makke, lisatud 09.10.03)



Raudrüütel valmistub järjekordseks sõjkaretkeks ja paigaldab oma noorele naisele voorusevöö.
30 tundi ja 30 päeva ja 30 nädalat ja veel 30 kuud kulub, enne kui võitlus õiglase lõpuni sõuab ja noor abielumehest rüütel koju jõuab.
Aga mitte liiga sõbralik ei saa noorpaari taaskohtumine olema! Juba tundide kaupa jonnib rüütel oma noort naist kiusates ühe ja sama kentsaka küsimuse kallal: "Kas sa võid mulle lõpuks öelda, kus kuradi kohas on minu rauasaag?!"

(Priit Aimla, 1960-ndatel Tartu Ülikoolis liikunud lugu, lisatud 09.10.03)



Lukk on vaid loomale-vaarisa lausus
ja varguse ära hoiab vaid ausus.
Mnjah, mees oli tore, kuid noorelt ta hukkus,
sest suu polnud õige kohapeal luk(k)us...

(-M-, lisatud 03.10.03)



Kord pidi kuningas sõtta minema. Kutsus siis ülemteenri enda manu ja andis talle võtme, ise seletades: "See on minu noore ja kauni naise voorusevöö võti - Sind ma usaldan rohkem kui venda - võta ja valva seda kuni ma ära olen! Noh, hakkas siis kuningas minema... jõudis alles viissada meetrit lossist eemale ratsutada, kui juba kappab ülemteener talle järgi, ise karjudes: "Oodake, oodake! Te andsite vale võtme!"

(Tanel Vahopski, lisatud 02.10.03)



Panga direktori juurde tuleb koristaja.
"Andke mulle palun rahahoidla võti," palub ta.
"Kas olete hulluks läinud?! hüüab direktor.
"Seda ust võime avada ainult mina ja minu asteäitja."
"Kahju," ohkab koristaja, "siis pean ma jälle pool tundi juuksenõelaga lukku muukima, enne kui pääsen sisse koristama..."

(Valdo Jahilo, lisatud 01.10.03)



"Tere, kas teil võtmeid saab ka teha?" küsib klient poodi astudes.
"Jah, palun, tulge tehke!" juhatatakse klient võtmemasina juurde...

(Nii lõbustasid oma kliente Rakvere lukumüüjad, lisatud 30.09.03)



Tuleb blondiin riietepoodi ja küsib: "Vabandage, ega teil traadist riidepuud ei juhtu olema, mul läskid auto uksed lukku ja võtmed jäid sisse. Tahaks sellega akna vahelt urgitseda."
Poemüüja on lahke mees ja annabki blondiinile riidepuu. Läheb juba tükk aega mööda ja poemüüja hakkab mõtlema, kuhu blondiin jääb ning otsustab vaatama minna. Jõudnud parklasse, kuuleb poemüüja: "Natuke paremale, natuke vasakule." Läheb siis lähemale ja näeb, et blondiin urgitseb auto kallal, teine blondiin istub sees ning juhendab: "Natuke paremale, natuke vasakule..."

(Valdo Jahilo, lisatud 30.09.03)



Mees läheb poodi ja küsib "Kas teil on snepperlukke?"
"Ei ole!"
"Aga tabalukke?"
"Ei!"
"Aga mingeid muid lukke?"
"Ei ole."
"No miks kuradi päralt te oma poodi siis lahti hoiate?"
"Miks-miks! Sellepärast, et lukke pole!"

(Jaak Kokemägi, lisatud 29.09.03)

 


 

 

Naljapildid 2003

(Leen Kunman, lisatud 18.11.03)





 

(Leen Kunman, lisatud 18.11.03)





 

(Jüri Jõgeva, lisatud 14.11.03)





Pildi suurendamiseks klõpsa pildi peal!

(Helen, lisatud 13.11.03)





Muhedaid pilte, mis Hillar Mets on
joonistanud Palmett Lukkude tarbeks



Uusaastakaart, mis praegugi on kehtiv
Assa 2000 või Assa Evo 2000 omanikele.



Palmett Lukkude šokolaadipaber.

 

Pikad lood 2003

Üleüldine allakäik
1980

Kell kaheksa algab meie kontoris töö, eks olegi aeg minema hakata - ongi juba üheksa.

Lähen niimoodi ja vaatan - kuidagi võõras on kõik… Midagi oleks justkui viltu? Juba tükk aega järjest tundub, et viltu, aga algul arvasin, et ainult näib, nagu paistaks, et tundub. Aga nüüd tundub, et näib õigesti paistvat... Toidupood, mis peab avatama kella kaheksast, on kinni, olgugi et kell on veerand kümme ja sanitaarpäeva silti pole väljas! - Muidugi, ega siin ennegi kogu aeg kõik korras olnud. Vanasti olid konserviletis kõrvuti sprotid ja sprotipasteet, ja kui ühel heal päeval enam sprotte ei olnud, siis vastati küsimusele "Kas sprotte enam ei ole?", et "Sproti asemel toodi, näete, need ilusad Jaapani päevavarjud!" Aga kuu aega hiljem olid need kõik ära ostetud või mujale viidud, ja keegi ei küsi enam sprottide kohta, aina päritakse, et miks Jaapani päevavarjusid enam ei ole... Ja vastatakse üsna labaselt: "Ega siis päevavarjust keegi söönuks saa! Võtke parem sprotipasteeti, päris värske teine." - Aga vähemalt uksed olid avali ja sa võisid minna avarasse ruumi ennast soojendama ning loosungeid lugema: sisenedes, et "Administratsioon kandekottide eest ei vastuta!" ja väljudes - "Külastage meid jälle!" Säh sulle nüüd jälle, täna ei saa lihtlabast sprotipasteetigi osta.

No siin on ju lugu veel hullem: polikliinik peab lahti olema kella seitsmest, aga täielik pimedus valitseb! Hea veel, et patsientidesaba ukse taga ei vintskle. - Ei noh, segadust tuli siin varemgi ette: murdsin käeluu, jooksin kohale, et olge head, pange otsad kokku, nad segasid kipsi valmis, aga sidet ei olnud. Öeldi, et jookse alla apteeki ja too sidet, muidu kips vajub käeluu ümbert laiali. Ma veel küsisin, kust see ime tuli, et teil kips omast käest võtta? Arst vastas ausalt, et remondi ajast oli jäänud. Aga noh, vähemalt kangelannad valgetes kitlites olid kohal ja tegid abisoovijatele selgeks, kel on podagra, kellel pohmell, kel maohaav ja kel noahaav. Aga täna - kell juba pool kümme, viimane aeg oleks esimese abiga alustada, aga täielik suluseis. Meditsiin taandub, halastajaamet käib alla!

Kuid eks vahi, siin on ju korralagedus lausa silme all! Eks me üldiselt tea kõik, kuidas meil asfaldiga ümber käiakse. Ämbritäis liiva, teist niipalju kruusa, siis kallatakse musta tušiga üle ja käib küll: segu valmis! Kus on lohk, sealt süvendatakse juurde, kus kühm, sinna mätsitakse peale. Aga kui sinist suitsu taeva poole tõuseb ja puurmasinad mürisevad, siis vähemalt tajud, et meestele mitte niisama heast-paremast palka ei maksta. Täna ei ühtki töömeest auguäärel suitsetamas - no üleüldine allakäik! Ma ei usu, et asfaldiaugud äkki otsa oleksid saanud, nad lihtsalt lund täis. Või sai tušš otsa? Proovigu vähemalt sütt lisada.

Kuidas siis teisiti: lotoputka kah lukus. Ega siit küll kunagi õiget õnne loota polnud, kõige rohkem võitis see, kes raha koju oli unustanud. Kuid lagunevad spordirajatised said vähemalt tõhusat tuge! Täna jäävad nii organisatsioonid kui isikud pika ninaga ning tervisejooksu asemel lohutagu ennast tervisejoomisega.

Suletud õnnelootus on ju sisuliselt seesama mis avatud õnnetusehunnik?

Saaks nüüd erutusest kuivale kurgule pisutki märga peale, ports suppi kuluks sooltesse kui rusikas silmaauku! Aga ei rusikat ega lusikat: supiautomaat on paksu lumekorra all... Muidugi jupsis ja kapriisitas see värk juba ammu - 20 kopika eest tuli portsjon välja küll, aga tavaliselt ikka supp eraldi ja taldrik eraldi. Nüüd on isegi rahapistmise pilu ära jäätanud - no täielik allakäik...

Appi, kontori uks kah lukus! Kell juba pool üksteist, ja mina esimesena kohal!? Kullakesed, midagi tuleb ometi ette võtta? Me peame oma elukombeid muutma - ma hakkan kas või ise eeskuju andma, igatahes nõnda ju ometi ei või! Aina laisemaks, üha hooletumaks - nõnda paneme põõna tervele linnale, matsu kogu maale, sünge hoobi kogu süsteemile! Mis peab saama meie lastest, kes meist eeskuju võtavad - lolliks jäävad ju? Näh, seal ta tatsab, punkarisoenguga lontkõrv, koolis juba varsti söögivahetund, viimane aeg oleks tarkusetaresse tõusta! Aga ei, tema kakerdab tänaval, transistorraadio kõrva küljes kinni. Mis jaamu ta seal üldse peilib? "Siin Tallinn, algab puhkepäeva muusikahommik!" - Oot-oot-oot, sõbrad! Täna on siis pühapäev? Ei olegi veel üleüldist allakäiku? Paanikaks pole, tähendab, veel põhjust? Kui armas! Töökas linn peab seadusega ettenähtud kalendaarset hingetõmbepausi. Üleüldine lõdvestus, jõuvarude taastamine - ning homme, uue töönädala algul taas uue hooga kallale! Ikka vanaviisi või veel ägedamalt.


(Priit Aimla, lisatud 17.10.03)


 

Sepavasaraga pähklit

Robin oli seitsmeseks saanud. see pole tähtis, muide. Või on ainult sedavõrd, et saime teada, et Robin on paras poisinaga. Nojah, ta polnud välimuselt just kuigi eriline poisinaga või mingis mõttes oluline. Tavatatikas, nagu ütleks suvaline eemalseisja, hämmastades selle märkusega enese kõrval seisvat seeneasjatundjat, kui juhus viimase parasjagu sinnasamasse seisma oleks seadnud.

Jah. Seega tavapoiss. Välimuselt. Sisemuselt aga mitte! Hommikune piimasupp asetas ta inimeste hulgas sisemuse poolest üsna eraldiasetsevasse gruppi, sest ärgem unustagem ka Robini soolestikus paiknevat, alles eile värskelt alla neelatud ASSA uksevõtit! See tegi poisi sisemusest täiesti unikaalse omataoliste hulgas. Maailmas leidus parasjagu sadakond ASSA võtmega last, kuid mitte ühelgi ei loksunud võti sooja piima ja makaronide pudrus.

Robin asutas kooli minema. Laulik sisestati viimasena ranitsasse, taskuräti olemasolu sai selgeks, uus ja vastviimistletud ASSA võti rippus medalina kaelas. Soe emamusi põsel avas Robin trepikoja välisukse ja... orkester alustas mängu. Kõlas mingi võidukas marss ning kahel pool trepikojaukse platvormi algaval inimspaleeril ei paistnud lõppu tulevat. Lahked inimesed alustasid marulise aplausiga Robinit nähes, siin-seal kostus hurraa-hõikeid. Robini ette lendas rahvamassist eredavärvilisi lillekimpe, keegi loopis kolmanda korruse aknast jahu ja riisi.

Robin ei liigutanud ennast, üksnes vaatas. Hirm tungis vägisi naha vahele. Ta tegi paar aeglast sammu tagasi, avas trepikojaukse ning sisenes selg ees. Kojas toetas ta selja vastu postkaste ning alustas taas hingamist, mis viimase paarikümne sekundi vältel ära oli jäänud.

Inimmass seisis endiselt kahel pool ust. Lillekimbud vedelesid teel jahus ning eemal poodiumil nägi Robin orkestrit ning ukse poole vahtivat, stardivalmis dirigendikepikesega mustkuube. Kogemata puudutas Robin küünarnukiga ukselinki ning ta nägi, kuidas dirigendi käsi pingeliselt jõnksatas. Poisikese otsaette hakkas puna tekkima. Sellistes tingimustes ei saanud ju välja astuda! Kohe oleks alanud see kummaline lärm, inimesed oleksid kisama hakanud ja akendest oleks toiduaineid puistatud. Aga äkki aeti teda kellegagi segi! Ehk elas samas trepikojas riigi president või mõni kuulus filminäitleja! Äkki Robo-Cop ise! Nojah, ilmselt see nii oligi. Vaja oli lihtsalt välja lipsata ja massi kaduda. Siis võiks isegi vaatama jääda, et kes küll järgmisena uksest välja tuleb.

Robin paotas kiirelt ukse ja libises sisalikuna trepiplatvormile. Dirigendi käsi nõksatas vabanenult alla ning üle majaesise kõlas võimas rütm. Rahvas karjus justkui kokkulepitult sissejuhatava koorhüüde "Juhhaidii!" ning läks siis aeglaselt üle tavaaplausile. Nagu teatris kõlas rütmiline tunnustusaplaus ning ülalt langes üha ja üha nisujahulund. Eemalt lähenes saltodega ASSA võtme kujuline, spetsiaalselt selleks ürituseks disainitud inimmaskott.

Robini plaan rahvamassi imbuda oli hääbunud. Võimsad psühholoogilised vastuolud peas ei lasknud ühtegi liigutust sooritada. Poiss lihtsalt seisis ja vaatas aplodeerivat rahvahulka, inimkoridoris edasi-tagasi saltotavat võtimaskotti ning poodiumil nüüdseks polkat vihtuvat pillimeeskonda. Mauhti! rullus vastasmaja katuselt alla hiigelpalakas, milles võis ära tunda gigantse ülistusplakati. "Hip, hip," veeris Robin sellelt aegamisi, "hurraa! Elagu ainuke poiss maailmas, kelle kõhus on antud hetkel piim, makaronid ja ASSA võti!" Siin-seal plakatil ilutsesid võtimaskoti erivärvilised pildid, kelle ühte traadist kätte oli joonistatud pudel piima ja teise mingi kotike. Kotikeseni veetud nooled ja nooltetaguses olev kiri andis välja ka tõe kotikese sisu kohta. "Makaronid!" Kõige all seisis helepunases kursiivkirjas sõnum: "Meie linna pärl!"

"Hea küll, Semtsov, olete katseajale võetud!" Robini vanemate elutoa aknast pitskardinate tagant õue vahtiv mees oli aga siiski pisut skeptiline. "Kuid olge hoolas! Ärge ajage segi tööd ja lõbu! Nii soodsates tingimustes suudaks igaüks hakkama saada. Selle asja organiseerimisega saaks ka täielik kretiin hakkama! Fanatismist üksi ei piisa!" ning mees viipas käega umbmääraselt seintele, mis olid täis riputatud erinevaid sulgureid, lukke ja haake.

Robini isa pigistas vaikivas õnnes Robini ema kätt, andes eneses mäslevatest tunnetest sedaviisi märku.

"Aga!" tööandja polnud veel lõpetanud. "Ma pean täpselt arvet! Kui kasvõi üks ASSA lukk on alla kümne krooni müüdud, olete kohe läinud! Müügimehi on mul jalaga segada!"

(Juhan Voolaid, lisatud 29.10.03)