• Huumorivõistlus

 

Palmett Lukud OÜ

Tallinn: Laki 3a, tel 656 3631
Tartu: Ringtee 75, tel 738 0154
palmett@palmett.eu


Juhan Voolaid(2)

 

Koostöö või konkurents
ehk
arusaamatused koostöölepingu sõlmimisel

Taevasse ilmus mingi täpike ning külma tuule käes seisev lehviva lipsu ja tumeda ülikonnaga poliitik, lõdisev Jari Kuhimees osutas sellele näpuga. Täpp suurenes aina, mingist hetkest kasvasid talle kahele poole mingid pulgad ning veidi aja pärast alla mingid mummud. Ja siis võis juba selesti aru saada, et täpist on formeerunud mingi lennuk. Poliitiku kõrval sesis aga mingi kohvi lürpsav mees.

Õhulaev maandus kena pumpsuga ning vastuvõttev rahvamass plaksutas heastmeelest käsi. Plaksutati ka lennuki sees, sest nii oli kombeks lendurit tänada ametialase oskuse eest ja niisama ka, sest inimesed olid ju nii sõbralikud ja toredad üksteise vastu. Asja tegelikku tausta ei tihanud keegi üksteisele avaldada. Seda, et kõiki oli terve tee lämmatanud kerge paanika, surmahirm ja et plaksutusega väljendatav tänu polnud mitte niivõrd lendurile suunatud kui taevale. Inimesed neelatasid kuivanud kurkude kõhinal ja muudkui tagusid kergendunult käsi kokku.

Lennuk sõitis hoogu kaotades punase vaibani ja peatus siis. Trapp nihutati paigale, kostus sisinat ning uks avanes.

Ootav grupp kodanikke kahises veidi, sätiti veel lipse sirgu ning siluti juukseid. Ja siis järsku- seal ta seisiski! Alam Ah-Ambra, kauge saadik väikeriigist Tsopaan, kusagilt Punase mere kandist, paigast, mida eestlased üksteisele ka parima tahtmise juures kirjeldada ei oleks suutnud. “Ee... palmid,” oleks vast midagi segast suust välja aetud, “ja noh..., et mingid näokattega naised vä?” ja abiotsivalt ringi vahitud.

Saadik kandis peas valget ghutrat*, mida hoidis peas must, silmnähtavalt kallist materjalist, kaugele kiiskav igal**. Mehel oli seljas lumivalge, maani ulatuv ja ürtide järgi lõhnav thobe***, jalas kandis ta suuri, rohmakaid sandaale, millest vaatasid uudishimulikult välja pikkade lakitud küüntega hiiglaslikud varbad. Ta jäi lennukiuksele seisma ning vaatas sõbralikult alla inimeste poole. Näis, et ta on rahul ja õnnelik. Tema nägu ei valgustanud naeratus, ta mõtlikud, sügavuti tungivad põhjatult pruunid silmad olid uudishimulikud, kuid vaoshoitud. Näis, et tema puhul annavad emotsioone edasi hoopis sandaaliavavusest välja vaatavad pikad varbad. Need trummeldasid rõõmsalt vastu sandaalipõhju, ning et ootajad olid parasjagu kahistamise lõpetanud, oli see trummeldus alla kenasti kuulda. Suud kiskusid vägisi rõõmule sellist asja nähes ning kogu mass naeratas kooris, luues sel moel vastuvõtuks nii sooja fooni kui üleüldse võimalik.

Alam Ah-Ambra oli Eestisse tulnud kolmepoolset lepingut sõlmima. Lepingu üheks osapooleks pidid hea tahte avaldusena saama väikeriigid Eesti ja Tsopaan ning teiseks heaolumaa Rootsi. Selline skeem oli kõigi jaoks väga kasulik, hoidis kulud madalad ning nõu-hau tasakaalus. Eriti oli kasulik väikeriikide koostöö väikeriikidele enestele, nii säästeti miljardeid, Rootsi poole jaoks oli skeem laias laastus ükskõik, peaasi oli, et leping sõlmuks. Kas siis jublakriikidega üks- või kakshaaval, suva.

Alam Ah-Ambra  kummardas nõtkelt, ta silmist kumas ühtlast soojust, ning ta astus sandaalide plartsudes mööda trappi alla, punase vaibani.

“Tere tulemast!” lausus poliitik Kuhimees ning surus naeratades teise lennuhirmust veel lõtva kätt.

Tekkis kohmetu paus, lepingupartnerid ei saanud üksteisest aru, sest nende vahel kõrguv, nähtamatu keelebarjäär oli iseseisvalt üleronimatu.

“Noh!” Jari Kuhimees vaatas vihaselt enda kõrval kohvitopsi käes hoidvale seisvate silmadega mehele otsa. “Tõlgi siis, mis vahid, kurat!”

Kohvijooja ei liigutanudki. Näis, et ta pilk on endiselt pilvedes.

“No kas saab juba?” Jari Kuhimehele oli miskit vist kurku läinud, igal juhul kõlas käsk kogemata veidralt peenikesel häälel.

Tõlgi pilk elavnes, ta köhatas kiiruga ja pobistas midagi soravalt võõras keeles. Alam Ah-Ambra kergitas kulmu.

“Mis majakast käib jutt?” päris ta üllatunult ning sama küsis tõlk Oliver Virtin ka kohe eestlaselt: “Et mis majakas?”

Jari Kuhimees vahtis segadusseaetult ringi ja ohkas tüdinenult. Välismaalastega oli alati üks jama ja “kepp”, aga see siin hakkas juba esimesest hetkest nii ulatuslikku jahu suust välja puhuma, et süda läks pahaks. Kiiruga vahtis ta ringi, tabas ainsa majakasarnase objekti lähikonnas ning viipas sellele.

“Lennujuhtimistorn,” lausus ta õpetlikult, “mitte majakas.”

Tõlk tõlkis ning taas tõusis valges thobe’s mehe kulm, vaat et kõrgemalegi kui ennist.

“Mida?” päris ta.

“Lennujuhtimistorn,” sõnas Kuhimees uuesti ning kummardus kergelt torni suunas. Viisakus ja kombed ennekõike!

Alam Ah-Ambra õppis ja kohanes kiiresti, ta oli vaieldamatu intelligent. Ning et hundi koopas käitu ja ulu koos huntidega, kummardas ta sügavalt torni suunas ja lausus:

“Törö linnöjöhtimistörn.”

Mingi pühadus, mõtles ta ise, rituaal ehk. Ja pidas silmas absoluutset tõsidust. Kandis ta ju ise südames Allahit ja teadis pühakspidamissfääridest seega omajagu.

“Tere,” sõnas Jari Kuhimees areldi ning viipas võõra edasi astuma eemal ootava limusiini suunas. Keegi ei aimanud, ka süüdlane ise, et tekkinud situatsiooni eest kannab vastutust tõlk Oliver Virtin, mees, kelle naine oli hommikupoole ööd sünnitusmajas kaksikud ilmale toonud ning kelle teadvuses oli sõna tulemast sünonüümistunud majakaks. Mehe teadvuses ei olnud hetkel ruumi paljule enamale peale uute illmakodanike, ta oli hetkel mehhaanik, see tähendab mehhaaniline tõlkija.

“Pidage, pidage!” karjus keegi eemalt ning lennujaamahoone poolt sprintis luksusauto suunas keegi pekine, oliivirohelise lipsu ja tumesinise ülikonnaga meesterahvas, mapp kaenla all pendeldamas. Kuid juba kõmatasid autouksed kinni ning auto sahises minema.

Limusiin lõikas vahedalt tugevaid tuuleiile ning poliitik üritas selle sisemuses eelnenud piinlikku segadust kuidagi sirgeks klattida, nii et neist oleksid välismaalasega formeerunud parimad sõbrad. Koostöö oli riigile liiga oluline, et lasta sellistel pisiasjadel vahele tulla.

“See on Ülemiste kaubakeskus,” viitas ta paremale ning tõlk tõlkis. “Eesti suurimaid ostupaiku.”

Eemalt üle autolesila paistis hoonemürakas pealkirjaga ÜLEMISTE ning igal pool eri värvides silmi söövitavate alakirjadega ALLAHINDLUS ja SUUR ALLAHINDLUS. Limusiinis kõlas hämmeldunud varbapõrin, Alam Ah-Ambra vahtis huviga kaubakeskust ja tegi selle poole kerge kummardusegi.

“Kas tõesti kaubakeskus?” imestas ta hämmastunult. “Kas tõesti Eesti suurimaid?” Ta häälest kostus sooja poolehoidu ning poliitik sai sellest aina indu juurde.

“Jah,” vastas ta ning seletas juba järgmise nähtuse kohta: “Raudteeviadukt! See viib rongid otse Eesti suuruselt teise linna Tartusse!”

Auto oli peatunud valgsufoori taga. Järsku koputas keegi aralt aknale ning Jari Kuhimees vaatas häiritult paremale. Tänaval tuule käes seisis higine ja lõõtsutav, sassis juustega ja käsi põlvile toetav võõras oliivilipsuga meesterahvas.

“Tere,” hõikas mees nii kõvasti, et seda oli läbi autometalli kuulda. Ta haaras lingist ning avas ukse. “Oeh,” sõnas mees ning ajas juba jala sissegi, kui poliitik ootamatusest vabanes ning sisseronijale käsivarre põigiti kõrile surus, ta välja tõukas ning ukse kinni kõmatas.

Mees jäi tänavale korraks soolasambana seisma, haaras siis uuesti lingist, kuid poliitik oli kiirem, klikkides uksed lukku.

“Minge persse,” ütles ta hääletult ja aeglaselt, ilmekalt huuli liigutades. “Idioot!” Ta vihkas ajakirjanikke ja nende tungi.

“Kas tõesti raudteeviadukt?” päris külaline, kes polnud juhtunut vist märganudki. Ta vahtis endiselt tagasi, kaugeneva Ülemiste keskuse poole. “Kas tõesti teise Partusse?”

“Jah,” sõnas poliitik, kuid nägi selgesti ära, et raudtee ei paku Alam Ah-Ambrale mingit pinget. Kiiruga vahtis ta ringi ning viipas siis järgmisele kaubakeskusele, sedapuhku Sikupilli omale. See pidi ometi teisele meeldima, ehk oli ta sisseostufänn. “Aga siin, palun, järgmine kaubakeskus!”

Kuid võõras heitis kaubakeskusele üksnes jaheda pilgu ega pööranud siis sellele enam mingit tähelepanu. Varbad püsisid samuti paigal, mis kinnitas nähtu igavust. Ehk oli asi selles, et siinses poes polnud parasjagu soodsate hindade päevi, maja välisseintel igal juhul neoonsilte ei rippunud.

Veider, mõtles Jari Kuhimees. Huvitav, kuidas ja mille järgi  ta huvi selekteerub?

“See seal,” osutas ta nüüd vasakule ning aevastas, “on Tallinna bussijaam, suurim bussijaam Eestis!” Kuid kuna mees oli lennukit oodates tuule käes kergelt külma saanud ning ta nina oli nüüdseks kenasti kinni, aevastas ta veel korra. Mehe b-d muutusid n-ideks.

Tõlk, endiselt mehhaanik, ei märganud midagi. Tema asi ei olnud interpreteerida ning teksti mõtestada, vaid tõlkida, tõlkida nii kiiresti kui ta hajevil peaaparaat parasjagu lubas. Ei tea, kas lapsed magavad praegu või, või kas Heljo magab praegu või, mõtles tõlk murelikult, ise samal ajal vurinal teksti edasi andes.

“Kas tõesti autonussijaam?” viskus Alam Ah-Ambra usinasti aknast välja vahtima ning Jari Kuhimees märkas hämmastusega, et mehe varbad tõmbusid jäikade pulkadena sandaalist välja ettepoole õieli. Võõramaalane oli küll kuulnud müüte põhjamaalaste oletatavast moraalsest lõtvusest ning ta oli isegi väikeseid plaane haudunud, kuid midagi sellist, nii mastaapset ja üldist, kõigile kättesaadavat polnud ta oodanud. “Kas tõesti eesti suurim? On neid siis veel?”

“Jah, muidugi!” Poliitik naeris õnnelikult, sest suhtlemine oli nüüd lumepallina kenasti veerema saadud ja teened selles olid ainuüksi temal. Ta ju nägi, kuidas tema oskuslikud seletused välismaalases huvi äratasid, ta arvas ennast olevat ideaalse giidi, kes mängib inimestega nagu plasteliiniga, muutes ka kõige tõrksama ja kultuurikaugema selli suvalise objekti, kas või sellesama maaliinide bussijaama fänniks. “Meil on see igas linnas.”

Bussijaama keeras just kaks bussi ning Alam Ah-Ambra ajas silmad täiesti punni. Mehe pikad varbad hakkasid erutusest värisema ning tõmbusid konksu.

“Inimesed tulevad siia massiliselt kohale või?” Ta oli bussiaknast mitmeid naisi märganud, nii noori kui vanu. “See kõik on siin vist väga popp?”

“Jah,” Jari Kuhimees oli pealinlane ja selle üle uhke. “Maainimesed tulevad parvedena siia aega veetma. Neile meeldib, tuulutavad ennast!”

Nad seisid taas foori taga ning järsku lõgistas keegi intensiivselt ukselinki. Sassis peaga mees oli taas kohal, veelgi räsitum, veelgi higisem, oliivne lips üle õla tolknemas ja vihane nagu herilane.

“Ma tahan oma tööd teha!” hõikus ta ja muudkui rappis lingi kallal. “Laske sisse!”

“Su töö on peldikus,” ütles Jari Kuhimees taas üksnes huulte abil, hääletult ning näitas aknast välja keskmist näppu. “Keri minema!”

Alam Ah-Ambra kõõritas nii kaua selja taha bussijaama poole, kuni see enam ära ei paistnud. Varbad lõdvenesid ning mees ohkas vaevumärgatavas kahetuses. Ta võttis oma thobe sügavusest välja märkmiku.

"Aadress?" päris ta tõlgilt ja viimane kirjutas talle märkmikku bussijaama aadressi.

"Ja seal," poliitik üritas taas kaubamajaga profiiti lõigata, "seal on taas üks kaubakeskus, Stockmanni kaubamaja." Ta jälgis tõmmut nägu hoolega, püüdes aimata, kumbale poole liisk seekord langeb. Kas näkku ilmub huvi või mitte.

Alam Ah-Ambra vaatas autoaknast välja ning huvi ilmus. Pilk jäi magnetina kaubamaja külge, mees vist isegi ahhetas vaikselt oma vaoshoituse kiuste ning kummardas siis mitu korda ostukeskuse suunas. Varbad trummeldasid sandaalipõhjal, kuid vaikselt, nii nagu lööksid nad rütmi näiteks mingile pühale laulule.

Kaubamajas olid käimas järjekordsed "hullud päevad", terve kaubamaja oli täis kleebitud silte "Hull allahindlus", "Suur allahindlus" ja lihtsalt "Allahindlus". Kauge maa külaline lausa õhetas õnnest seda nähes, ta uskus, et siinse maa kodanikud on temaga tugevalt ühe mütsi, või jah, ühe ghutra all.

"Aga mida see indlus siis tähendab lõpuks?" päris ta õhinaga ja vahtis uudishimulikult hingeldades poliitiku poole.

"Indlus?" Poliitik rääkis enesekindlalt, ta ei mõelnud küsimuse sisule ning ammugi ei teinud seda mehhaanik, kes teksti keelest keelde pani."Indlus, indlema, innal olema. Noh, see on jooksuaeg, sugukihk." Ta naeratas ja tonksas omamehelikult silma pilgutades võõra valget varrukat. See oli nagu sportlaste "mees mehele" duširuumijutt,
naiste sugutamisest ja nii edasi. "Läheb seksiks, noh!"

Ta tahtis ehk isegi veel midagi lisada, sest omal ajal oli ta kõva sportlane olnud ja teema oli talle hingelähedane, ta oleks ehk oma jutusse huumorit lisanud ning tänu sellele ehk Tsopaani saadikus naerupahvaku esile kutsunud, mis oleks kahe riigi koostöö mõttes vägagi kenaks libestusvahendiks võinud olla, kuid juhuslik pilk kaaslase varvastele võttis tal sõnad suust. Varbad olid kivistunud nii harali kui võimalik ja sandaalid lubasid ning värvunud lumivalgeks. Isegi küünealused olid valged. Poliitikule meenus tahes tahtmata riigikogus hiljuti nähtud paeaministri nägu, kui tollele oldi teatatud, et rahandusminister oli oma äranägemisel kogu lisaeelarve eest maakoolidele vahvleid ostnud.

"Ja suur ja hull?" võõramaalane vaatas sunnitult aknast välja, kuid ka ta hääl ja kukal reetsid meeletut pinevust. "Kuidas neid tõlgitakse?" Ta hääldas eestikeelseid sõnu veidralt, ta ütles vist "suör ja höll", kuid tõlk sai asjast kenasti aru ning muudkui  seletas.

Ning siis vaatas Alam Ah-Ambra Jari Kuhimehele otsa. Poliitik põrkas šokeeritult tagasi, sest mees ta ees oli justkui ümber vahetatud. Ennist nii rahulikku sügavasse vaatesse oli ilmunud äike, tema nägu oli kui marmorist välja tahutud ning moodustas varvastega nüüd värvi poolest täiusliku terviku. Ta oli nagu väejuht, kes vahib läheneva vaenlase suunas, kelle jõud jäävad vastasele mitmekordselt alla ja kes peab langetama halva otsuse, kas siis halbadest parima või mitte, see ei mängi enam rolli, sest surm tuleb vastu võtta vältimatult.

"Siin on teile Allah-indlus," sõnas Alam Ah-Ambra ning ta vasak jalg käis õmblusmasina kiirusel poliitiku sääremarja kandis.  Eestlane röögatas teravalt, kuid teine ei pannud teda tähelegi. "Siin on teile Suur Allah-indlus! Siin on teile Hull Allah-indlus!" Ning õmblusmasin suskas iga "indluse" juures muudkui uuesti ja tõlk muudkui tõlkis, panemata justkui tähelegi sündmuste kulgu, et võõramaalane jagab kõrgele poliitikule järjepanu äkk-kiireid lööke sääremarja pihta, et ta suure varba terav küüs on juba verine ning et poliitiku jalale tekivad järjepanu poolkuu taolised haavad. Näis nagu oleks poliitikut keegi mingi veidra kapsarauaga töödelnud.

Auto peatus Radissoni hotelli ees ning tsopaanlane viskus sellest välja. Ta tahtis õhku, ta tahtis välja sellest mõnituste kambrist. Ta kummardus limusiiniukse ette, kõmistas midagi valjult ning viibutas taeva suunas rusikaid. Tõlk oli endiselt justkui transis ja jätkas tööd. Ta mõtles, et ei tea, kas paar nunnusid kodanikke on juba ärganud ja kas nad juba kisendavad ka või vahivad alles niisama vaikses äginas.

"Kaamli kara," tõlkis Oliver Virtin seega, kuid Jari Kuhimees ei vaadanud ülessegi.

"Täiesti suva, raisk," sisistas ta ja muudkui tupsutas veritsevaid poolkuid jalal salvrättidega. "Mingu persse, raisk!"

Välismaalane vahtis korra sõgedalt ringi, röögatas taeva suunas täpselt sama info, mida just äsja autosisemusse, ning tardus siis korraks mõttesse. Möödujad, igat masti kenad kodanikud ja paar niisama ringi luusivat päevavargast molkust, olid seisma jäänud ja jälgisid veidrat sündmust huviga. Ega iga päev ei hüpanud pidžaamat kandev araablase taoline sell nende ninade all limusiinist tänavale ega pistnud röökima. Parema koha peale juhtunud kodanikud nägid limusiinisügavikus ka veritsevat tipp-poliitikut ning see kasvatas haiglase huvi sündmuse vastu loomulikult kümnekordseks.

Alam Ah-Ambra taipas alles nüüd, et pisikesest metallkarbiühiskonnast tänavale astudes oli ta sattunud suuremasse ühiskonda, milles valitses seesama ülekohtune mentaliteet. Eemalt paistis vist veel üks kaubakeskus, sellelgi särasid neoonsildid kaugele ning teatasid oma näkkusülitavuses, nagu tsopaanlane arvas, "Suur allahindlus!".

Mehe pilku ilmus täiesti sõge paanika, ta vaatas enese ümber kogunevat massi nurka aetud hiire pilgul, viskus siis äkitselt nutsakasse kõnniteele- inimesed kargasid ehmatatud poolhuilgel poolmeetri tagasi- ning hammustas asfaltit. Ta ei andnud kellelgi aega millegi üle järele mõelda, sest plaan ta peas oli küps. Viuh! võttis ta paar sammu hoogu ning hüppas välkkiirelt nagu nool üle inimeste peade ja maandus kukerpalli käigus otse hotelli fuajees.

“Kanakull!” kriiskas keegi kodukanast koduperenaine inimspaleeris hüsteeriliselt ja vajus minestanuna maha. Ta suurim hirm oli valla päästetud, õudusunenägu reaalsusse paigutunud. Üle pea lendav valge objekt oli perenaise peas tugevasti mööblit liigutanud.

Alam Ah-Ambra oli hotelli nime ära tundnud, ta oli seda varasemas kirjavahetuses näinud- Radisson. Just siin, ruumis 832, pidi sõlmitama leping. Ta röökis veel miskit ning tõlk muudkui tõlkis. Inimesed vaatasid samal ajal hämmastunult hambajälgi enese ees tänavasillutises.

"Minge kaamli karra oma koostööga!"

"Koostöö," sosistas Jari Kuhimees võpatades üles vaadates. "Eesti vabariigile oluline tehing!"

Ta avas autoukse ja see sõideti kohe kellegi Eesti liikluskultuuri viljeleja poolt maha, kuid poliitik ei pannud seda tähelegi. Ta pidi enne väljamaalast tuppa 832 jõudma ning ise lepingu sõlmima. Rootslastel ei olnud kahte paralleelset lepingut vaja, see oleks võinud juba servast nende huve kahjustama hakata. Sõlmitama pidi vaid üks leping, ning kui see ei toimunu Eesti Ja Tsopaani koostöös, pidi see toimuma ühega neist eraldi. Ja hakkas näima, et mängu tuleb klausel "kes ees, see mees".

Pelatvaatajate hulgas tsähvatas juhuslik moblafotoka välk ning tehtud pilt ilmus hea raha eest juba järgmise päeva kollastes lehtedes, mille kohta Jari Kuhimehe isa ütles kaugel Võrumaal teistele enda ümber õlut limpsivaile vanatoidele: "Minu poiss!" Ta häälest kõlas uhuks. Ta oli alla käinud harrastusjahimees ning oma pojale nime pannes oli ta oma ihad sellele projitseerinud. Jari Kuhimees  oli ju silpidemängu Kuri Jahimees. "Poisi" pilk kollasel pildil oli ideaalne, täpselt selline, nagu ta oli alati ise soovinud jahiretkel omada.

Alam Ah-Ambra liikumine takerdus lifti juures. Punane tuluke lifitukse kohal ütles, et lift on hetkel kaheteistkümnendal korrusel ning seega tuleb oodata. Võõramaalane klikkis kiiruga üles näitavat noolt ja jäi siis erutusest värisevana ootama. Ta vahtis ka üle õla selja taha, ta lootis, et eesti poliitik pole veel tõde aimanud. Lift alanes tasahilju ning siis avanesid päästvad uksed. Alam Ah-Ambra vedis liftist robustselt välja seal sundimatult kängurudest vestelnud vanapaari Austraaliast ja tagus rusikaga klahvi number kaheksa.

“Pidage kinni!” kisendas keegi ning vahetult enne uste sulgemist kargasid lifti veritsev poliitik Jari Kuhimees ja monotoonselt edasi töötav tõlk Oliver Virtin.

Jari Kuhimees nägi enda näo poole midagi vihisemas, tõmbas pea äkitselt kõrvale ning kuulis kõrva ääres liftiseinal laksatust. Ta vaatas kiiresti vasakule ning märkas liftiseinal poolkuujälge. Just samasugust, nagu ta säärel mitmeid oli. Alam Ah-Ambra valmistus juba uueks löögiks, kui lifti kargas veel üks inimene. See oli kodukanast koduperenaine.

“Mu kanakull!” halises ta alleheitlikult ning langes valges riietuses välismaalasele kaela. “Mu kull! Mu kanakull!”

Väljas saadud šokk oli naise millestki vabastanud, tema siiani ülipingul olnud sisimad keeled ühe ropsuga puruks lõiganud. Kogu ühiskondlik depressioon, kohusetunne ja allasurutus, mehe igaõhtune näägutamine ja muu elupasjanss kadus ühe hetkega nagu nõiaväel ja naine oli nüüd põhimõtteliselt vaba. Kahjuks heitis psüühika ta kohe järgmisse võrku, järgmisse allaheitmusse, ehk pääses ta vihma käest üksnes räästa alla, mine tea.

Uksed sulgusid.

Uksed avanesid.

Kaheksandal korrsel lifti oodanud Leedu suursaadik paisati nagu tuulepöörise käes ümber, ta kuulis veel hüüdeid “Kanakull! Mu kanakull!”, nägi, kuidas midagi valget mööda koridori eemale tormas, seda, et selle millegi valge külge on takjana kinnitunud keegi tädike, ja seda, et just see tädike huilgaski. Muidugi ei saanud leedulane kanakulliinfost aru, kuid tuleb tagantjärgi möönda, et ta ei kaotanud läbi selle midagi. Paar sekundit hiljem lonkas liftist välja Eesti poliitik Jari Kuhimees, teda teadis Leedu saadik hästi. Ta tervitas reipalt, kuid eestlane üksnes siunas midagi vastuseks ja liipas nii kiiresti eemale kui suutis. Viimasena väljus liftist keegi apaatse olemisega mees, tõlkis suursaadikule puhtasse leedu keelde eestlase sõnumi: “Ära mölise, värdi!” ning järgnes Jari Kuhimehele.

Numbriuks lendas valju pauguga valla ning toas viibivate inimeste ette ilmus keegi ähkiv, valges kitlis verise varbaga mees, veider ja jäme, iseliikuv ja inisev sall kaelas.

“Ei kirjuta seal alla!” röögiti koridorist ning rootslasest poliitiku Anita Berglundi turvamehed asetasid käe hõlma alla. Asi kiskus vägisi vääraks.

Valge mehe silmist uksel kiiskas enneolematut vihkamist. Ta kriiskas miskit võõras keeles nii et sülge lendas, ja astus lauale, mille taga rootslanna istuski, lähemale. Sall ta kaelas- või oot!, nüüd nägid toasolijad kõike selgemalt, ja et see polnudki sall, vaid keegi keskmise reakodaniku välimusega naisterahvas mehe seljal- vestles midagi. Midagi mingist linnust vist, et see lind ta ära viiks.

“Kirjutame kiiresti alla!” kostus ukse juurest ebamaine, kiretu hääl ja nüüd nägid kõik, kelle pilk sinnapoole hüpatas, et seal seisab mingi tuima näoga sell. “Kirjutame alla, enne kui see Eesti tõbras siia jõuab!”

“Ei käpi seal lepingut!” peaaegu kiljus keegi koridorisügavikust. “Ja ei tõlgi seda mölakat!”

Alam Ah-Ambra sai aru, et ta edumaa pole piisav ning ta tundis, kuidas raev teda lämmatama kipub. Kõik näis untsu poole teel olevat, võõras ja vaenulik maa loopis tema poole kaikaid, kasutades sihtmärgiks nii kodaraid kui kõike muud.

Toauksele ilmus järjekordne inimene ja toasviibijaile hakkas tunduma, et käimas on mingi veider võidujooks. Tähtis oli, kes saab enne teist rootslasega lepingule alla kirjutatud. Jari Kuhimees muudkui ähkis uksel ja püüdis kõnelda, ise näpuga irooniliselt tsopaanlast sihtides.

“Hare am Pull!” röögatas Alam Ah-Ambra vastuseks ning tõlk tõlkis emotsioonitult: “Kaamel sind võtku!”

Tsopaani saadik kergitas järsku vasakut kulmu, jäi tunne, et talle on tekkinud hiilgav idee, ning siis andis ta ootamatu varbalöögi otse Rootsi poliitiku kõri suunas. Kuid- ja see oli antud kontekstis vägagi hämmastav- juhtus midagi sootuks ootamatut! Rootsi poliitik, kena neljakümnendates naisterahvas, oli uskumatult osav. Tsäuh! käis naise jalg ning ta blokeeris oma suure varbaga ründava suure varba. Ka tema varbal ilutses pikk ja võimas küüs, veel täna hommikul populaarse küünetugevdusvahendiga Herome Extra Strong üle käidud ja vitaalseks lihvitud. Ruumis lõi justkui elektrit, jutkui oleks keegi välguga pilti teinud kui küüned kokku kõlksatasid, ning turvameestele kangastus eelmise õhtu ninja-film.

“Mis siin toimub?” kõlas ukselt ehmunud küsimus, mida muus mäsus loomulikult keegi ei kuulnud. Tõlgi Oliver Virtini silmi oli ilmunud äratundmine, mõistuslikkus, toas sähvinud välk oli ta aju taas reaalsusele fokusseerinud. “Kus ma olen?”

Turvamehed olid Alam Ah-Ambra haardesse saanud ning tekkinud hetkelises vaikuses ilmus uksele järgmine persoon, ähkivas higis piinlev mees mapi ja oliivrohelise lipsuga. Jari Kuhimees tundis ta loomulikult kohe ära, see oli seesama kretiin, kes lennujaamast saadik neile järele oli jooksnud. Ta ei arutlenud pikalt, vaid liigutas suhteliselt intensiivselt uustulnuka poole huuli, nagu oleks nende vahel endiselt autoakna helibarjäär: “Tõmmake siit minema, perv!”

“Ähh,” vastas mees higiselt, tõmbas paar korda hinge ning jätkas: “Oliver Virtin, teie tõlk, härra poliitik. Tervist!”

Jari Kuhimees heitis uskumatu pilgu mehele kõnelenu kõrval, endisele Oliver Virtinile, ning ei saanud midagi aru. Endine Oliver Virtin lausus ainult: “Ei tea, ei tea,” köhatas kiiruga, vaatas kella ning tõttas minema. Ta ei valetanud, sest ta tõepoolest ei teadnud. Tema tegelik nimi oli Heldur Võisilm, just tema oli see, kelle naine oli varahommikul kaksikud sünnitanud. Ta oli koju korraks tukastama sõites lennujaamast läbi läinud, et kiiruga tilk kohvi rüübata, vältimaks roolis magama jäämist, sest ta oli viimased kakskümmend kaheksa tundi järjepanu ärkvel olles sünnitusmajas viibinud ning meenutas nüüd veidi zombit, ja siis... sealt edasi ta ei mäletanud eriti miskit. Keegi oli nagu kuskil rääkinud, mingi asi oli taevast vist tulnud, ning siis oldi talle läbi peas valitseva uitve Manni häälel käratatud: “Noh, kas saab juba!” Ja see käsk oli Heldurile seaduseks! Ta uitvel teadvus ei aimanud, et teda käsutas tema jaoks juhuslik poliitik, et ta asus oma teadvusetuses tööle tõlgina. Ta ei oleks seda ka uskunud, sest ta ei osanud võõrkeeli.

Järsku sapsas Alam Ah-Ambra end vabaks, liikus välkkiirel varvassammul ukse juurde ning kadus nagu tina tuhka, kui tuha seest keegi hõiguks, et kull, mu kanakull. Koridorist igal juhul midagi sellist kostus.

Kas leping sõlmiti või ei, ei tea keegi peale tol hetkel hotellituppa jäänute. Rootsi saadiku turvamees tõmbas numbriukse nii kõva pauguga kinni, et keegi kurat ei oleks jälile saanud, mis sees toimus.

*

Politseinik Tiit Mesi saatis nutva vanaproua välja ning vaatas ohates ooteruumi.

“Järgmine!” hõikas ta sabasseisjaile ning lähim vanapaar astus kabinetti.

“Meid kasutati ära,” alustas vanem daam lõualoti solvunud lõdinal ning suurt kasvu mehemürakas tema kõrval noogutas kaasa: “Jah, ta võttis järjest, kedagi ei jäetud vahele!”

“Oli kurjategija üksi?” küsis politseinik ja vaatas klaviatuurilt üles.

“Ei tea,” vanamees vaatas naise poole. “Ei saanud aru, mingi inimene vist...”

“Rippus tal kaelas?”

“Just!”

Politseinik ohkas taas sügavalt ning pani kõik kirja. Asi oli vist naljast siiski kagel, kuigi algul oli tundunud, et on lähedal. Nii paljud tunnistajad ei saanud pada ajada, bussijaamas oli vist tõepoolest kurat lahti olnud!

----------------------------------------------------------------------
*     ghutra - araabiamaades peas kantav valge rätik
**   igal - must rõngas, mis hoiab rätikut peas
*** thobe - pikk, tavaliselt hele, maani ulatuv hõlst, midagi öösärgisarnast