• Huumorivõistlus

 

Palmett Lukud OÜ

Tallinn: Laki 3a, tel 656 3631
Tartu: Ringtee 75, tel 738 0154
palmett@palmett.eu


Juhan Voolaid

 

Koostöö või konkurents
Valik lühivorme

 

Kehalise kasvatuse õpetaja Reimo hüüti telefonile, kuid mees ei tahtnud lapsi tegevuseta staadionile jätta. Ta mõõtis kiiresti välja kaheksa meetrit ja üheksakümmend viis sentimeetrit ning surus pulga liiva.

”Nii, nüüd lapsed teeme sellise võistluse, et kes hüppab sellele pulgale kõige lähemale, on võitnud! See on kaugushüppe maailmarekord!"

Lastega oli ikka nii, et tuli luua mingi võistlusmoment, mingi selgelt ja käega katsutavalt triviaalne olukord. Nad tuli panna koos tööle, siis oli lootust, et neist kasvavad ühiskonnaeluks kõlbulikud indiviidid.
 
Lapsed ei vastanud midagi arukat, ainult kilkasid veidi.

Tagasi tulles istus Reimo aga vaikselt liivakasti äärde ja oli vait kui sukk. Uus mäng tundus ühtäkki õõvastavaks kiskuvat. Pulga ümbrus oli tihedalt laste märke täis. Nad olid nagu inimese väikesed mudelid, kui tekkis konkurents, tekkis iha võidu järele.

"Eest!" karjus just väike Timo ja hüppas. Latsaki!, maandus ta täpselt pulgale ning tegi teiste laste suunas tuntud vastikust tekitavat ja inisevat parastuslaulu "Nää-nä-nä-nää-nää!"

 

*     *     *

 

Käis 10 000 meetri jooks. Sportlased läbisid väikest kahesaja meetrilist siseringi jätkuvas rutiinis, silmad eesjooksja trussikutel hüplemas. Tempo viitas sellele, et võis tulla uus maailmarekord, kõige ees punnitava itaalia sportlase Giuseppe Rebellini vissis nägu samuti.

Järsku kostus mingi naks ja selle järel pikk oie. ”Ai-jaa, ai-jaa!” oigas raja kõrvale maha pudenenud, vigastada saanud kohalik jooksukuulsus, üleüldine publikulemmik, kodulinnas esinev Paul Seeder ja surus pisaraid tagasi. Publik ei liigatanud paar hetke, mõistis siis järsku kogu tõde, tõusis ja lahkus nagu üks mees kiiresti saalist. See oli hämmastav koostöö, näis nagu oleksid nad seda aastaid harjutanud. Kogu huvi sündmuse vastu oli lõppenud, saal tühjenes kolme minutiga. Viimane lahkuja klõpsas ka tule surnuks ja lukustas ukse.

Sportlased aga aina jooksid ja jooksid. Ka siin võis aimata hämmastavat nähtust, kuigi olemuselt hoopis teistlaadset kui äsja tribüünil. Konkurents, suur iha võidu järele, ajas mehi muudkui ringiratast, pimedas, vaikuses, üksinduses ja külmas. Kostus ainult ähkimist ja sajatusi, kui üks või teine käed ees rajalt välja tormas.

 

*     *     *

 

Kuulsast krossisõitjast lendasid viimasel ringil järsku vurr ja vurr mööda paarkümmend hallides, sinistes ja mustades mantlites, barettidega krossisõitjat. Nad olid tagantvaates laiad nagu tsirkuse karumõmmikud mootorrattal. Krossimees oli ülimalt imestunud, üksnes kaitseprillid hoidsid välja tungivaid silmamunasid oma koobastes. Ta sai viimasele möödujale kiire kõrvalpilgu heita, ja ennäe! tädike, nii neljakümnene.

Ärituus Viljo Tamm aga ainult muheles finišis. Tema idee kaubamaja osturallilt enda klubisse sõitjad värvata oli 100% õnnestunud. Ta oli neile lihtsalt öelnud, et tehtagu temaga usinasti koostööd, finišis jagatakse esimestele poole hinnaga kaupa- alukaid, rätte ja kampsuneid.

Poodiumil seistes näisid tädikesed siiski kuidagi tuimad ja piidlesid oma kaela riputatud medaleid ükskõikselt. Alles siis, kui Viljo Tamm eemal autofurgooni ukse lahti lõi ja kaubikusisu pappkastidest hanguga alukaid kergitas, elavnesid tädid poodiumil, kargasid sealt maha ja tormasid käkaskaela klubi furgooni poole. Ärimees tõrjus tädisid seni eemale, kuni sai medalid nende kaelast kokku korjatud ja kamaluga taskusse aetud. Alles siis laskis ta huvilised kauba ligi ning istus arvelaua taha.

 

*     *     *

 

Rein ja Mart kohtusid trepikojas harva, kuid täna oli see ometigi taas juhtunud. Nad teretasid vaikses rutiinis ja hakkasid justkui edasigi minema, kui järsku avanes nende kõrval juhuslik uks ning sealt pistis pea välja nende maja kuulsaim elanik, olümpiavõitja Kristina Palusalu.

“Vabandage, kas te saaksite selle koti prügikasti vedada,” palus ta meestelt ja naeratas nii võluvalt nagu oleks ta telekaamerate ees. “Ma ise ei saaks vist üksi nii suure kotiga hakkama.”

Mehed mõõtsid kartulikotti asjaliku töömehepilguga ning haarasid siis sellel nurkadest. Ähkides liikusid nad trepist alla, sajatasid pöörangutel ja meenutasid ka igal muul moel tavapäraseid transporditöölisi.

“Aitäh!” hõikas olümpiavõitja neile järgi ja sulges ukse.

Mehed sai nipi kergesti kätte ning kõnkasid suure koti all vaarudes kenas koostöös prügikastini.

“Äähh!” ütles Rein tahtmatult, kui nad kotti üle ääre upitasid ja tühjaks kallasid. “Äähh!” vastas Mart viisakas tahtmatuses.

Kotist valgus välja mass midagi limast, midagi nagu hiigelkaheksajalg. Mehed saputasid koti tühjaks ning vahtisid siis veidi aega mõistmatult konteinerisse. Nad ei mõistnud veidi aega, millega on tegu, kuid siis röögatas Mart järsult:

“Lihased, raisk!” ja pani liduma.

Rein mõtles veel hetke ja pani siis teisele poole liduma. Ta sai aru, et Mart kavatseb otse kollase ajalehe toimetusse jooksta, kuid sinna oli omajagu maad. Ta seisatas teeserval ja tõstis käe, tabamaks juhuslikult möödavurisevat taksot. Oli selge, et ainult üks neist saab ajalehelt kollase uudise preemia, just see, kes enne kohale jõuab, see, kes ajalehele enne teatab, et olümpiavõitja Kristina Palusalu on vist spordist loobunud.

 

*     *     *

 

Oli see nüüd koostöö või konkurentsi ilming, Mati ei teadnudki. Ta oli nagu ikka kenasti hoogu võtnud, paku suunas lidunud ning siis, just äratõukel, oligi paku juures seisev punase lipukesega mees talle jalaga kõva laksu tagumikku virutanud ja midagi röökinud. Oli rööge innustav või viha edasi andev, Mati aru ei saanud, tuul vihises kõrvus nii tugevasti. Ta kuulis justkui, et karjuti: "Kast ei ole veel valmis rehitsetud!", aga sellist lollust vast abimees, või ikkagi nurjaja?, vaevalt et kisendas. Miks oleks pidanud keegi kasti rehitsema, Mati ei mõiganud. Muidugi oli ta veel ka üsna kogenematu võistleja, selge see, sest see oli tema esimene võistlus. Lööja võis muidugi olla ka eemal murul vedeleva punases särgis konkurendi punase lipuga agent, aga sel juhul oli löök, kuritegu, nurjunud, sest Mati lendas lisajõudu kasutades hoopis enneolematult kaugele, lausa üle liiva rehitseva nooruki, ning maandus siis filigraanses telemargis, mis on küll suusahüppajate tehnika, aga sobis ka kaugushüppes kenasti kasutada. Sündinud oli uus maailmarekord!

Mati ja lipuga mees seisid üksteisel tugevasti käest kinni hoides poodiumil kaua, hakkas juba pimenema, staadion oli jäänud inimtühjaks. Nende juurde tuli koristaja luuaga, sahmis poodiumiümbruse roojast puhtaks ning vahtis siis veidi aega ülal, kõrgeimal astmel seisjaid. Nood vahtisid tuimalt vastu. Nad ei söandanud ära minna, sest tseremoonia oli millegipärast vist edasi lükatud. Veel tundegi hiljem võis eemalt läbi pimeduse nende silmi hiilgamas näha- silmi milles peituva sügava rahulolu ja uhkustunde kõrvale hakkas tasahilju hiilima lämmatava kartuse eelaimus.

 

*     *     *

 

Töödejuhataja patsutas Armini biitsepsile ja naeris laialt. Sellised tursked poisid talle juba meeldisid.

“Sa oled vist jube tugev ja kiire?” päris ta noorelt mehelt ja astus sammu tagasi, et teise reljeefset keha parem silmitseda oleks.

“Jah,” tööotsija punastas juuksejuurteni. “Minust tugevamat ei ole.”

“Või nii tugev lausa? Siis ehk tahad topeltpalga teenida, teeme niiöelda koostöö- konkurentsi võistluse? Tugevam saab kogu palga omale.”

“Muidugi!” Noormees peaaegu hüüatas seda. Talle meeldis domineerida ning selle eest tasustatud saada.

“Nii et siis nii,” seletas tööandja. “Sina loobid siit põhupalli sisse,” ta näitas lakaluugile, “ja seal sees püüab Ints palli kinni, jookseb sellega ruumi teise otsa ja viskab veoauto kasti. Kui sina jõuad autokasti enne palli, püüad selle kinni ja asetad korralikult autokasti, oled koorma täis saades võitja.”

“Selge,” mõmises Armin ja kääris käised üles. Selline asi talle juba meeldis.

“Ints on, omavahel öeldes, kidurapoolne,” lausus tööandja ja tegi Arminile silma. “Nii et- kui auto palle täis, ja need on korralikult laotud- oled sina võidumees!”

Ning Armin alustas. Tolmu lendas, kõrred torkisid ja noormees tormas raketina lauda alt läbi, teisele poole, kargas veoautosse ja püüdis palli kinni. “Teeme suitsu ka vä?” hõikus ta mitu korda üles, kuid kidur konkurent ei vastanud, ilmselt lõõtsutas liiga tugevasti. Kuid poole auto peal Armin komistas autosse hüpates ja kukkus. Põhupall sadas talle selga ning mäng oli läbi.

“Noh, tehke nüüd rahulikus tempos lõpuni!” sõnas mõnusalt heintes pikutav tööandja kõrvalt ja lasi, kõrs suus, silmakese jälle looja.

Ja Armin aina imestas. Kidur poiss lakas oli tõeline vastupidavusime. Nüüd, kui pinge oli maas, ei jõudnud Armin enam kordagi autokasti pallile vastu. Ta sättis veel viimase palli autol paika ning istus siis lauda kõrvale heina sisse puhkama.

“Hädaega!” hõikas töödejuhataja veel, kõmatas kabiiniukse kinni ning sõitis heintega laadale.

Armin istus ja ähkis ja siis hakkas talle tunduma, et külje pealt vaadates pole mingit lauta olemaski. Et ainult eest ja tagant sai seda vaadata. Ta tõusis püsti ja katsus lauta ka oma käega ning imestas veelgi enam. Laut näis olevat ainult üksainus suur plaat, millele on sisse saetud augud ukse jaoks all ja luugi jaoks üleval.

“Imelik laut,” mõtles Armin, läks siis otsejoones koju ja siis massööri juurde. Homme ta sellele tõprale, sellele pagana kidurale kutile seal üleval, alles näitab!